Lipp lipi peal, lapp lapi peal, nõelaga pistsin ka.

Ajal ammu enne tänast, kui ma veel põhikoolis käisin, siis ma käsitööga väga sina peal ei olnud, olime pigem sellised jahedad teretuttavad. Pusserdasin kodus ise ühtkomateist teha küll, aga ega mind suur edu ei saatnud. Koolis käies tööõpetuse ja käsitöö tundides kaotati viimanegi isu ja nii ma lihtsalt vaatasin teiste töid ja tegemisi. Gümnaasiumis viis elu mind oma kätega loomise võludega jälle kokku ja tuli välja, et täitsa tore teine. Jahedast teretamisest on tänaseks saanud sügavam sõprus.

Mind on alati paelunud õmblemine, eriti see, kuidas tükikestest luuakse midagi suurt ja ilusat. Lapitehnika. Kuna lapitehnika vajab aega, täpsust ja mõõtmist, siis ma ei oleks kunagi osanud arvata, et mina sellega hakkama saan. Seda seniks, kuni avastasin Isetegija keskkonnas kellegi õpetuse sellisest tehnikast, kus nurk nurgaga sugugi kokku ei pidanud klappima. Minu mäletamist mööda oli see Kelly Kruusmann, kes oma tekitegu teistega lahkelt jagas (võin nimega eksida). See oli pöördeline hetk - kiskusin oma kangad laiali (neid oli mul ikka korralikult, sest kunagi ma ju pidin ikkagi iseenesest mõistetavalt õmblema hakkama) ja istusin mitu päeva õmblusmasina taga. Tulemuseks oli minu elu kõige esimene lapitekk. Aasta siis oli 2009 (augustikuu). Jeebus, kui uhke ma enda üle olin, hoolimata sellest, et pooled kangad ei sobi sel tekil omavahel kokkugi ja vaheliistud on kõveramast kõveramad. Vaba käega lõigatud, mis muud. Aga ise olin rõõmus ja laps, kelle voodit tekk soojendama asus, oli samuti rõõmus. Nii me seal olime kõik rõõmurullid.

Arusaam, et lapitehnika saabki olla äge ja lihtne, pani mind edasi tegutsema. Sama kuu lõpus tegin sõbranna lapsele kingituseks teki. Veeeeel kõverama, aga no ikkagi hingega tehtud :D

Seejärel alustati Isetegija keskkonnas ühe lapitehnika koostegemisega, kus õpetati erinevaid plokke kokku õmblema ning see avas uksed päris lapitehnika maailma. Sain aru, et lapitööde õnnestumiseks on vaja õigeid riistu ja triikrauda. See oli nii vägev - lasin endale sünnipäevaks kinkida käsitööpoe kinkekaardi ja seotasin endale selle eest lõikemati ja noa. Minu proovilappidest valmis samuti tekk, mis on küll tänaseks juba väsinud ja paljud kangatükikesed on alla andnud, kuid minu jaoks oli see päris lapimaailmas toimetamise algus.

Tükk aega ei teinudki ma midagi. Olen varasemalt sorteerinud kangaid ja lõiganud valmis ruudukesi, nüüd suvel kappe koristades avastasin need õnnetukesed kapi nurgast ja puhusin masinal tolmukorra pealt. Kuna eelmisel sügisel täienes meie muidu mehine pere ühe pisikese preili võrra, siis on nüüd jälle soovi nikerdada ja teha roosasid-rõõsasid asju. Nii on sel suvel saanud valmis kaks lihtsat lapitekikest lapsele.

Kollasel tekil on pealmise osa ruudud kõik läbi vatiini tepitud ning läbi kogu teki on tepitud ääred ja ruutude seest südamed. Roosal tekil on läbi kogu teki tepitud äärmised ruuduread. Tekkide sisse on pandud nii minu kui ka mu oma laste titeaja kangajupid.

Üks poiste tekk ootab veel vatiini ja taguse panekut, siis on valmis seegi. Tekid on kõik 7 korda 7 ruudustikuga, ruudu suurus on 15 korda 15 cm.

Aga lisaks tekikestele valmis sel suvel ka minu lapiseelik. Alguses pidi sellest saama kleit, seda juba vähemalt kümme aastat tagasi. Nimelt oli mul kapis vedelemas üks trikotaazist pikkade varrukatega riideese, millele ma ei oska nimegi anda, mingi halli tooni nabani moodustis. Pidin sellele sama tooni triiksärkidest tegema lapiread otsa, et saada endale maani kleit. Laagerdusid need lapid seal kapis ja nüüd, kui lõpuks veel sinna mõned kangad lisasin, sest hallidest triiksärkidest ei jagunud, siis algne idee enam mulle ei meeldinud ja valmis sai hoopis seelik. Seelikusse sai 174 lappi (iga lapp on 11x12 cm) ning alläär on 3,2 meetrit lai. Pisikesi juppe jäi veel üle, nendest saab kohe-kohe valmis ka lapse lapiseelik, siis saame moodsalt kokku sobida.

Seelikus on minu triiksärk, mehe triiksärk, lapse triiksärk, minu esimese klassi kooliseeliku kangas, vanaema pearätik, ühest tuunikast üle jäänud kangajupid ja padjapüür läks ka käiku :D Nii, et äratundmisrõõmu on pea tervel perel. See on esimene töö, millega ma olen rahul sedavõrd, et lähen sellega vabalt kodust väljagi.

Selline see minu lapilugu lühidalt on - lipp lipi ja lapp lapi peal, koos nõela pistega.